Isa ja lapse side

Kommenteeris: 0 Liige   Vaata kommentaare

Koostas: Armin Brott

Loe biograafiat
Loe Pampersi pereinstituudi kohta

Artikli kokkuvõte

Neil esimestel peadpööritavatel päevadel pärast mu esimese lapse sündi avastasin end aeg-ajalt üksisilmi iga tema liigutust imetlemas. Kindlasti läheb veel kõvasti aega, kuni ta millegi tõepoolest märkimisväärsega hakkama saab, kuid sellegipoolest leidsin ma, et kõik ta juures oli imeline: alates ta juuste lõhnast ja õrnadest kätest (mis olid varustatud hullumeelselt tervate küüntega) ning lõpetades kerge norina ja rahulike hingetõmmetega ärkvel olles ning kõige ingellikuma näoilmega, kui ta magas.

Peale mõnepäevast unelemist tabas mind reaalsus: isaks olemine on palju muudki kui lihtsalt oma lapse vaatamine. Kui ma tõepoolest soovisin luua sellist suhet, millest olin unistanud, pidin asjasse süvenema ja olema valmis tegema ka musta tööd (muidugi piltlikut öeldes. Mähkmevahetuses olin juba proff...). Probleem seisnes selles, et mul polnud õrna aimugi, mida teha, sest väikelaste seltskonnas ma eriti viibinud ei olnud. Kuna abiküsimises olen ma üsna nõrguke (ma tean, ma tean, meeste värk), jäi üle üksainus viis õppida seda, mida soovisin. Niisiis sulgesin silmad, hingasin sügavalt sisse ja hüppasin.

Mõne minutiga jõudsin äratundmisele: kuna mu tütar oli sama suures teadmatuses, oli ta äärmiselt andestav. Tema esimeste elunädalate jooksul jõudsin teha hulganisti vigu (ei ühtegi eluohtlikku ega tervist kahjustavat, mul on hea meel öelda). Aga sealjuures avastasin mõned lihtsad moodused, kuidas temaga suhelda ning talle paistsid need meeldivat.

Esimesena avastasin, et talle meeldis, kui ma teda süles hoidsin. Üldiselt eelistas ta mu käsi, kuid kui need ära väsisid ja selg valutama hakkas, leppis ta kenasti ka kõhukotis olemisega. Lisaks sellele meeldis talle, kui ma temaga rääkisin. Alguses tundsin end pisut totralt, sest ilmselgelt polnud tal õrna aimugi, millest ma rääkisin, aga näis, et mu hääl rahustas teda. Rrääkisin talle oma päevast, sellest, mis uudistes räägiti ning sellest, mida me nägime, kui koos jalutamas käisime. Mõnikord, kui ma mõneks hetkeks vait jäin, vaatas ta mulle oma väikeste säravate silmadega otsa ja ma võiks vanduda, et ta mõtles: "Jah, ja siis mis juhtus?"

Üks oluline näpunäide: kuna beebide pea on võrdlemisi suur (veerand nende kehast sündimise hetkel ning vaid 1/17 täiskasvanuna) ning nende kaelalihased ei ole veel väga hästi arenenud, on nende pea esimestel elukuudel väga õrn. Seega on väga oluline pidevalt lapse pead tagantpoolt toetada ning vältida kiireid ja äkilisi liigutusi.

Teiseks suureks avastuseks oli see, et mähkmevahetus osutus suurepäraseks võimaluseks omavahel suhelda. Ühtlasi andis see mulle võimaluse paitada ta pehmet kõhtu, kõdistada ta põlvi ning teha musi ta imepisikestele sõrmedele. Esimestel päevadel vahetasin ta mähet iga kahe või kolme tunni tagant ning sain sellega lõpuks nii hästi hakkama, et ükskord proovisin seda kinnisilmi teha. Ei olnud just kõige parem mõte. Kõigepealt pritsis ta mu märjaks ning üleüldse oleksin alustuseks pidanud valima madalama raskusastmega mähkme (teisisõnu sellise, mis oli lihtsalt märg, mitte kakane). Õnneks ei teinud ma ühtki sellist viga, mida pesumasin või dušš parandada poleks saanud.

Nagu ka paljud teised värsked issid ei teadnud minagi lapse arengust kuigi palju. Ning ausalt öeldes olin pisut pettunud, kui sain teada, et läheb veel kaua kaua aega, enne kui ma oma tütrega kulli saan mängida. Kuid üsna varsti avastasin, et on ka teisi mooduseid, kuidas temaga mängida. Lugesin talle raamatuid, mängisin peitemänge, tegin talle nägusid ning me isegi rullisime õrnalt koos mööda põrandat. Mida julgustavam ma oma sõnade või naeruga olin, seda rohkem see talle meeldis. Tema tähelepanuvõime oli siiki arvatust (loodetust) lühiajalisem. Umbkaudu viis minutit oli tema piir. Seejärel hakkas ta kas nutma või pahandama või lihtsalt vaatas mind väga igavleval pilgul.

Sellele kõigele nüüd tagasi vaadates tundub kõik päris hirmutav ning isegi praegu ei tule puudu kõhklustest ja kahtlustest, kas kõik sai ikka õigesti tehtud. Kuid ma tean, et kõik see, mida me tema beebieas koos tegime, mängis suurt rolli selles, milline on meie suhe praegusel hetkel.

Tagasi üles